Nädal 7(Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus)

Reegline kui keegi midagi leiutab või kirjutab või loob kuidagi muud moodi, see "looja" üritab oma leiutist või muud sarnast varjata teiste eest, et sellest mitte ilma jääda. Reeglina heliloojad, leiutajad ja muud sarnased inimesed ei olnud kuigi jõukad täna oma saavutustele. Neil ei olnud võimalust kaitsta oma saavutusi vaba kasutuse eest. Nii kui inimesed said selle leiutise või saavutuse kätte, kohe "kuulus" see neile. Selle ebaõigluse parandamiseks võeti kasutusele Copylefti ideoloogia, mis võimaldas samaaegselt levitada vaimset vara (programmi kood, muusika pala, kunst vms) ja monetiseerida enda saavutust. Tegelikult monetiseerimise osa tuli juba eelnevalt seadusandlusest, kuid Copyleft võimaldas samal ajal tagada rohkem õigusi kasutajale.

Kui ma kirjutan mingi laheda programmi ja rakendan sellele Copyleft litsentsi, siis minu avaldatud koodi võib vabalt muuta, kuid ei saa rakendada sellele lisapiiranguid kasutaja suhtes. Iga järgmine arendaja saab juurde lisada oma osa ja sama moodi seda müüa, kuid ei saa rakendada piiranguid selle kasutuses. Seega tema programmi saab omakorda muuta ja arendada ilma mingisuguste takistusteta.

On olemas nõrk ja tugev Coyleft. Nõrka versiooni tavaliselt kasutatakse teekide (libraries) loomisel, et lubada teisel tarkvaral kasutada neid teeke. Ainult muudatused nõrgalt Copyleft-itud tarkvaras on litsentsi mõju all, aga kui selle baasil tehakse järgmine programm, siis see enam ei ole sama litsentsi all. Näide nõrgast Copyleft-st oleks  glibc teek.

Tugev Copyleft tähendab seda, et iga järgnev tarkvara, mis on baseeritud mõnel teisel tarkvaral selle litsentsiga, on sama litsents. Selline on näiteks GNU General Public License
litsents.

Kommentaarid

Populaarsed postitused